Vihm on üks atmosfäärinähtusi, mida on kõige raskem lõuendile tuua, seetõttu on erinevad ja arvukad kunstnikud püüdnud seda oma paleti kaudu taastada ja pilditeoseks harjata tunded, mis inimese valdab tera vähest vihma.
Andre Kohn, Dusan Djukaric ja Emerico Imre Toth toovad meid tema saavutused maalile rahu toomisel mis võib olla vihmane pärastlõuna, kui me mõtleme sellele aknast või tunne, kui inimene on kogunenud oma vihmavarju kaitse alla, nagu näete allpool.
Alustades Kohn ja selle imeline kunstiline puhkus, kus saate näha vihmavarjus jalutanud vihmavarju all olev paar. Koos korralik stiil ja see viib meid punkti, kus näib, et me mõtiskleme vaatepildis istudes kohvikus ja vaatame aknast välja, kus need kaks kuju ilmuvad. Ta lööb vihma nii, nagu see on tema tehnikaga.
Pöördume akvarellide poole djukaric varasema olemise püsivusega teine maalikunstnik, kes kannab sügisese pärastlõuna halli koos vihma sadamisega, nagu ta meid mõnes oma teoses õpetab. Tähelepanuväärne autor, kes täidab sarnaselt Kohnile oma ülesannet seda atmosfäärinähtust kõige paremini esindada.
koos Imre toth leiame neis kujutistes ühise nimetaja nagu vihmavari, kusjuures naine on punasega tema all toime pandud ootab ootamatu vihma möödumist mis ta kohe kinni püüdis. Siin ilmub ka paleti kasutamine tööriistana ja kogu lõuendil domineerib värv värvina. Veel üks näide, kus see õrn ja tundlik õhkkond on tabatud ning enamasti nii lõõgastav.